Kohvikupraktika Saksamaal: 27. juuli
Kui ärkan, on taevas pilvine ja nii ööl kui päeval poikvel aknast voogab sisse jahedat õhku. Otsustan einestada allkorruse kohvikus. Täna tervitab mind rõõmsameelne blond neiu, kes Resonanzis juba kaks aastat töötanud.
Heidan kiire pilgu menüüle ja endalegi üllatuslikult sünnib otsus vähem kui minutiga: Vene hommikusöök! Igaks juhuks palun soovitust ka oma teenindajalt, kes teatab, et tema kindel lemmik on pliinid. Naeratan rahulolevalt ja ütlen, et just seda mõtlesin isegi võta. Tema arvates passiks kõrvale hästi tassitäis cappuccino't ja mis mulgi selle vastu saaks olla, kui keegi vahelduseks minu asemel (seejuures veel mulle endale!) piima vahustab.
Esmalt tuuaksegi lauda tulbiõiega cappuccino, mis maitseb veidi tummisemalt kui Bakelietis Etioopia oast valminud jook. Unustan küsida, mis uba neil parasjagu kasutuses on. Varsti järgneb intensiivsetes toonides taldrikutäis: üks tatrajahust pliin, külmsuitsulõhe, hapukoorekaste (vist väikese tšilliga), riivitud peedi-porgandisalat apelsinivinegretiga, mangokreem, karamellised pähklid ja kaks apelsinisektorit.
Maitseb tõesti mõnusalt, ehkki kipun arvama, et Vene köögist on siiski mõõdukalt kaugele kaldutud. Komplekti kuuluvast on maitseomadustelt kõige kehvem lõhe: veidi vintske ja vähese maitsega. Mu söömise vältel on kõik lauad märkamatult rahvaga täitunud. Korraga näen kohviku omaniku Ibrahimi kräsust juuksepahmakat põrandaluugist alla laskumas. Ei möödu kümmet minutitki, kui mu mobiilile saabub sõnum: Ibrahim eelistavat, kui külastan kohvikut ajavahemikus 10-18... Siin pole valvekaamerat tarvis, Ibrahimi silmad näevad kõike. Vabastan laua, et kaks rõõmsatujulist keskealist saksa naist istuma saaksid.
Lahkuda ma siiski veel ei raatsi, pressin end aknaalusele pikemale pingile kahe seltskonna vahele, et veidi internetis toimetada. Palun endale prooviks ühe kannutäie araabia mokat, mis samuti kohapeal röstitud ubadest tehtud. Kohvioad on väga peeneks jahvatatud ning ibrikus veega keema aetud. Sellessamas ibrikus ehk pika käepidemega vaskkannus tuuakse jook ka lauda.
Kuumalt on maitsetest raske aru saada, aga veidi jahtunult on sel väga omapäraselt hapu maik. Kann tundub mulle siiski liiga suur ja rüübe ise pisut liiga tummine, seepärast kõike ära juua ei jõua. Minu vasakul käel asuvad menüüd uurima ema ja tütar, kellest viimane mind kõnetab. Selgub, et ta elab ja töötab Austraalias, aga käib vähemalt korra aastas kodulinnas Kielis perel ja sõpradel külas. Kieli vaatamisväärsuste osas uusi soovitusi ei kuule, küll aga antakse mulle taas nõu kindlasti üks päev Hamburgile pühendada. Juba ainuüksi sealne Kunsthalle olevat paaritunnist bussisõiduvaeva väärt.
Mu päeva Generalplan'iks on pühendada päev muuseumitele, aga nagu ikka, ei maksa arvata, et plaanid reaalsuseks peaksid saama, need on lihtsalt head mõtteharjutused. Esialgu sean sammud kanali poole. 19. sajandi lõpus valminud 99 kilomeetri pikune veerajatis mõjub kutsuvalt, ehkki nüüdseks juba tean, et jalutavale turistile on ligipääs piiratud. Mulle meeldib valitud sihtpunkti juurde viiva tee üheseltmõistetavus: ikka aina otse põhja poole. Muidu kõnnin ringi, telefon näpus, et jälgida, kas kaardil olev täpike liigub mööda märgitud trajektoori või mitte. Nüüd saan vahelduseks linnaruumis päriselt kohal olla ja ümbritsevale rohkem tähelepanu pöörata. Sellele suurele peatänavale ehk Holtenauer Strassele jääb palju uhkeid kõrgustesse kerkivaid suurejoonelisi pastelsetes toonides kortermaju, millel palju lillekastide ja -pottidega ehitud maju, aga ka ohtralt erinevaid suuremaid ja väiksemaid poode.
Kanali juurde jõudnud, ronin väikesele vaateplatsile, kust just eriti kaugele ei näe. Parem vaade avaneb hoopis mõnekümne meetri kaugusel olevalt nõlvalt, mille kiirelt alistan ning end seal kasvavate põldmarjadega turgutan. Need on selle aasta esimesed. Sakslastest jäävad metsamarjad puutumata, sest siin on korilus aegade hämarusse vajunud. Mustikaidki ostetakse turult ja ikka neid kultuursemaid, suuremaid ja maitsetumaid.
Nagu kartnud olin, on kanali äärt mööda kesklinna liikumine erinevate tööstushoonete tõttu võimatu. Paljud kompleksid on lausa traataedadega piiratud ning tagasi kohvikuni jõudmiseks tuleb siksakitada, kord veest eemale, siis jälle sellele lähemale.
Juhtun mööda astuma ka ühest armsast kohvikust, kus rõhk peamiselt taimsetel toitudel. Õhkkond on kodune ning imepisikeses köögiruumis nõusid pesev naine viipab mulle heatujuliselt.
Bakelieti jõuan pool tundi enne oma vahetuse algust. Kohal on ka Maaiken, ehkki graafiku järgi pidanuks tal vaba päev olema. Esimene nädal on näidanud, et tegelikkuses tal neid eriti ei esine. Maaiken on isegi tunnistanud, et talle meeldib kõigel toimuval pilku peal hoida, aga veelgi rohkem ise köögis tegutseda: koorida, viilutada, hakkida, praadida, hautada, püreestada, keeta ja küpsetada. Ei saa salata, see kõik õnnestub tal väga hästi. Uurin, kas tema peres on veel nii häid kokki. Sellele küsimusele ma otsest vastust ei saa, aga Maaiken kinnitab, et hästi süüa ja pikalauapidusid pidada meeldib neile kõigile väga.
Kui Maaiken on kohal, töötab ta pidevalt. Paari päeva eest on ta mulle seletanud, et talle meeldib sakslaste tööeetika: tööl olles pühendutakse täielikult tegevustele, mis vaja lõpule viia. See tähendab, et tööpäevad on lühemad ning kodu jaoks jääb rohkem aega. Belglased seevastu (Maaiken ise on belglane) armastavat pikki lõunapause ja jutuajamise, mis tähendab, et tööl ollakse väheproduktiivsed ning tööülesanded lükkuvad hilistesse õhtutundidesse. Selle jutu foonil püüan Bakelietis lõunastada enne oma vahetuse algust ning enam-vähem see isegi õnnestub. Olen võtnud endale eesmärgiks saada olevatest komponentidest iga päev midagi uut komponeerida. Tänaseks väärt leiuks on värske saiaviil, mascarpone, Kreeka pähklite ja päikesekuivatatud tomatite kreem ning ahjus küpsetatud seened (ajan selle grilli all kuumaks) ning värske salat ürdikastme ja karamellisibulatega (viimane tähendab, et sibulaid pole mitte väikesel tulel pikalt kuumutatud, vaid hoopis üsna lühikest aega töödeldud ning siis suhkrusiirupiga üle kallatud; üldse armastab Maaiken soolastes toitudes üsna palju suhkrut kasutada).
Tänases õhtuses vahetuses töötan koos Christinaga, kelle Bakelieti tööstaažiks on kaks kuud. Piimavahustamises ta end veel kindlalt ei tunne ning laseb seepärast kõik kohvijoogid hea meelega minul valmistada. Pärastlõuna on eilsega võrreldes tunduvalt tempokam ning meeldib seepärast mulle tunduvalt enam. Siiski jõuab Christina mulle paberile kirja panna teeninduses olulisemad saksakeelsed fraasid, rääkida oma lemmiktoidukohtadest Kielis ning pajatada plaanis olevatest kohtingutest. Päeva lõpetama on ta pandud ilma suurema kogemusega töötajata (ehk siis minu seltsis) esimest korda. Siiski jääb Maaiken ise kauemaks appi nõusid pesema. Tavaliselt lõpetab köögitoimkond kell 16 ning kõik söögitegemisl kasutatud ja pesemata jäänud nõud (neid on alati palju!) tuleb puhtaks küürida ühel õhtuse vahetuse baristal. Lisaks naaseb kohvikusse hommikul tööl olnud peabarista Vinni, kelle ninakust nüüd eriti märkama olen hakanud. Täna seisab ta kohvikuleti ääres, käed risti rinnal, ning kirub saksa keeles Matthiase aeglust. Tõele au andes peab siiski märkima, et täna on Vinni vabast pärastlõunast hoolimata abiks kassa tegemisel ning koogivitriini puhastamisel. Minu ülesandeks jääb nõudepesu (neid enam eriti palju pole), põrandate pühkimine harjaga ja linoelumilaadse materjaliga kaetud põrndapindade pesemine. Koos Christinaga korjame keldrikorrusel asuvast pesuruumist kokku sinna kuivama jäetud rätikud ning paneme masinasse tänase päeva jooksul mustaks saanud käterätid-põlled-nuustikud-lapid. Automaatprogramm käivitud 10 tunni pärast, nii et hommikuse vahetuse esindaja sätib need pesurestile kuviama. Nüüd on kindel, et kõik kohvikutööd on mul läbi proovitud. Ainult et eurosid lugema mind usaldatud ei ole.
Olin lootnud õhtul Kieli Kunsthallet külastada (neljapäeviti nimelt on muuseumid ja poed tavapärasest kauem avatud), aga sel korral pean paraku hoone välisfassaadi uurimisega piirduma.
 |
| Mis võiks peituda nende riidekapi uste taga? Vasakule daamid, palun, paremale härrad. |
Esmalt tuuaksegi lauda tulbiõiega cappuccino, mis maitseb veidi tummisemalt kui Bakelietis Etioopia oast valminud jook. Unustan küsida, mis uba neil parasjagu kasutuses on. Varsti järgneb intensiivsetes toonides taldrikutäis: üks tatrajahust pliin, külmsuitsulõhe, hapukoorekaste (vist väikese tšilliga), riivitud peedi-porgandisalat apelsinivinegretiga, mangokreem, karamellised pähklid ja kaks apelsinisektorit.
Maitseb tõesti mõnusalt, ehkki kipun arvama, et Vene köögist on siiski mõõdukalt kaugele kaldutud. Komplekti kuuluvast on maitseomadustelt kõige kehvem lõhe: veidi vintske ja vähese maitsega. Mu söömise vältel on kõik lauad märkamatult rahvaga täitunud. Korraga näen kohviku omaniku Ibrahimi kräsust juuksepahmakat põrandaluugist alla laskumas. Ei möödu kümmet minutitki, kui mu mobiilile saabub sõnum: Ibrahim eelistavat, kui külastan kohvikut ajavahemikus 10-18... Siin pole valvekaamerat tarvis, Ibrahimi silmad näevad kõike. Vabastan laua, et kaks rõõmsatujulist keskealist saksa naist istuma saaksid.
Lahkuda ma siiski veel ei raatsi, pressin end aknaalusele pikemale pingile kahe seltskonna vahele, et veidi internetis toimetada. Palun endale prooviks ühe kannutäie araabia mokat, mis samuti kohapeal röstitud ubadest tehtud. Kohvioad on väga peeneks jahvatatud ning ibrikus veega keema aetud. Sellessamas ibrikus ehk pika käepidemega vaskkannus tuuakse jook ka lauda.
Kuumalt on maitsetest raske aru saada, aga veidi jahtunult on sel väga omapäraselt hapu maik. Kann tundub mulle siiski liiga suur ja rüübe ise pisut liiga tummine, seepärast kõike ära juua ei jõua. Minu vasakul käel asuvad menüüd uurima ema ja tütar, kellest viimane mind kõnetab. Selgub, et ta elab ja töötab Austraalias, aga käib vähemalt korra aastas kodulinnas Kielis perel ja sõpradel külas. Kieli vaatamisväärsuste osas uusi soovitusi ei kuule, küll aga antakse mulle taas nõu kindlasti üks päev Hamburgile pühendada. Juba ainuüksi sealne Kunsthalle olevat paaritunnist bussisõiduvaeva väärt.
Mu päeva Generalplan'iks on pühendada päev muuseumitele, aga nagu ikka, ei maksa arvata, et plaanid reaalsuseks peaksid saama, need on lihtsalt head mõtteharjutused. Esialgu sean sammud kanali poole. 19. sajandi lõpus valminud 99 kilomeetri pikune veerajatis mõjub kutsuvalt, ehkki nüüdseks juba tean, et jalutavale turistile on ligipääs piiratud. Mulle meeldib valitud sihtpunkti juurde viiva tee üheseltmõistetavus: ikka aina otse põhja poole. Muidu kõnnin ringi, telefon näpus, et jälgida, kas kaardil olev täpike liigub mööda märgitud trajektoori või mitte. Nüüd saan vahelduseks linnaruumis päriselt kohal olla ja ümbritsevale rohkem tähelepanu pöörata. Sellele suurele peatänavale ehk Holtenauer Strassele jääb palju uhkeid kõrgustesse kerkivaid suurejoonelisi pastelsetes toonides kortermaju, millel palju lillekastide ja -pottidega ehitud maju, aga ka ohtralt erinevaid suuremaid ja väiksemaid poode.
Kanali juurde jõudnud, ronin väikesele vaateplatsile, kust just eriti kaugele ei näe. Parem vaade avaneb hoopis mõnekümne meetri kaugusel olevalt nõlvalt, mille kiirelt alistan ning end seal kasvavate põldmarjadega turgutan. Need on selle aasta esimesed. Sakslastest jäävad metsamarjad puutumata, sest siin on korilus aegade hämarusse vajunud. Mustikaidki ostetakse turult ja ikka neid kultuursemaid, suuremaid ja maitsetumaid.
Nagu kartnud olin, on kanali äärt mööda kesklinna liikumine erinevate tööstushoonete tõttu võimatu. Paljud kompleksid on lausa traataedadega piiratud ning tagasi kohvikuni jõudmiseks tuleb siksakitada, kord veest eemale, siis jälle sellele lähemale.
Juhtun mööda astuma ka ühest armsast kohvikust, kus rõhk peamiselt taimsetel toitudel. Õhkkond on kodune ning imepisikeses köögiruumis nõusid pesev naine viipab mulle heatujuliselt.
 |
| Ebavajalikke asju on siin kombeks kastiga ukse taha tõsta - äkki kellelgi on tarvis? |
Kui Maaiken on kohal, töötab ta pidevalt. Paari päeva eest on ta mulle seletanud, et talle meeldib sakslaste tööeetika: tööl olles pühendutakse täielikult tegevustele, mis vaja lõpule viia. See tähendab, et tööpäevad on lühemad ning kodu jaoks jääb rohkem aega. Belglased seevastu (Maaiken ise on belglane) armastavat pikki lõunapause ja jutuajamise, mis tähendab, et tööl ollakse väheproduktiivsed ning tööülesanded lükkuvad hilistesse õhtutundidesse. Selle jutu foonil püüan Bakelietis lõunastada enne oma vahetuse algust ning enam-vähem see isegi õnnestub. Olen võtnud endale eesmärgiks saada olevatest komponentidest iga päev midagi uut komponeerida. Tänaseks väärt leiuks on värske saiaviil, mascarpone, Kreeka pähklite ja päikesekuivatatud tomatite kreem ning ahjus küpsetatud seened (ajan selle grilli all kuumaks) ning värske salat ürdikastme ja karamellisibulatega (viimane tähendab, et sibulaid pole mitte väikesel tulel pikalt kuumutatud, vaid hoopis üsna lühikest aega töödeldud ning siis suhkrusiirupiga üle kallatud; üldse armastab Maaiken soolastes toitudes üsna palju suhkrut kasutada).
Tänases õhtuses vahetuses töötan koos Christinaga, kelle Bakelieti tööstaažiks on kaks kuud. Piimavahustamises ta end veel kindlalt ei tunne ning laseb seepärast kõik kohvijoogid hea meelega minul valmistada. Pärastlõuna on eilsega võrreldes tunduvalt tempokam ning meeldib seepärast mulle tunduvalt enam. Siiski jõuab Christina mulle paberile kirja panna teeninduses olulisemad saksakeelsed fraasid, rääkida oma lemmiktoidukohtadest Kielis ning pajatada plaanis olevatest kohtingutest. Päeva lõpetama on ta pandud ilma suurema kogemusega töötajata (ehk siis minu seltsis) esimest korda. Siiski jääb Maaiken ise kauemaks appi nõusid pesema. Tavaliselt lõpetab köögitoimkond kell 16 ning kõik söögitegemisl kasutatud ja pesemata jäänud nõud (neid on alati palju!) tuleb puhtaks küürida ühel õhtuse vahetuse baristal. Lisaks naaseb kohvikusse hommikul tööl olnud peabarista Vinni, kelle ninakust nüüd eriti märkama olen hakanud. Täna seisab ta kohvikuleti ääres, käed risti rinnal, ning kirub saksa keeles Matthiase aeglust. Tõele au andes peab siiski märkima, et täna on Vinni vabast pärastlõunast hoolimata abiks kassa tegemisel ning koogivitriini puhastamisel. Minu ülesandeks jääb nõudepesu (neid enam eriti palju pole), põrandate pühkimine harjaga ja linoelumilaadse materjaliga kaetud põrndapindade pesemine. Koos Christinaga korjame keldrikorrusel asuvast pesuruumist kokku sinna kuivama jäetud rätikud ning paneme masinasse tänase päeva jooksul mustaks saanud käterätid-põlled-nuustikud-lapid. Automaatprogramm käivitud 10 tunni pärast, nii et hommikuse vahetuse esindaja sätib need pesurestile kuviama. Nüüd on kindel, et kõik kohvikutööd on mul läbi proovitud. Ainult et eurosid lugema mind usaldatud ei ole.
Olin lootnud õhtul Kieli Kunsthallet külastada (neljapäeviti nimelt on muuseumid ja poed tavapärasest kauem avatud), aga sel korral pean paraku hoone välisfassaadi uurimisega piirduma.
 |
| Kiel Kunsthalle |
 |
| Kieli vana botaanikaaed |
 |
| Vaade kanalile vanast botaanikaaiast |
Kommentaarid
Postita kommentaar