Kohvikupraktika Saksamaal: 2. august

Äratuskell heliseb 4.45, aga tõusmine polegi raske, kui väljas sellisel kellaajal juba peaaegu valge on. Kärmete hommikuste veeprotseduuride järel kiirustan keldrikorrusele, kus Resonanzi ja Bakelieti pagar Daniel täistunnist ehk kella viiest juba tööhoos peaks olema. Keldriukse avab trepikoja välisukse võti, aga edasise osas olen üsna nõutu. Seisan keset pimedat keldrit ja püüan kuulatada, kuspool pagar tegutseda võiks. On täielik vaikus. Ma ei tea isegi, mida kuulda loodan. Mis häält võiks teha kerkiv tainas? Küllap sedasama, mida kuulen... Aga kustpoolt vaikus kõige valjemini kõlab? Leian teisegi ukse, mille lahti lükkan, sealt läheb veel üks trepp allapoole. Jõuan laoruumi, kus harjad, õunakastid, kuivained ja urisev boiler. Laoruumi vastas on suur musta hiigelsuure käepidemega link, mille kohal saksakeelne kiri, lause lõpus hoiatava ilmega hüüumärk. Mida see tähendada võiks? Õnneks ulatub traadita interneti levi ka maa alla ning saan teada, et tungivalt nõutakse külmruumi uks alati kinni hoida. Mida mina selle peale teen? Loomulikult avan igaks juhuks ka külmkambri. Kes teab, ehk on pagar just praegu võid läinud otsima? Ei kedagi. Koridori otsas on kolmaski uks, millele nõudlikult koputan. Lõpuks ometi elumärke ehk mu koputusele järgneb sammurida, keegi keerab lukuaugus võtit, uks avaneb ning mulle naeratab kleenuke mustapäine heatujuline noormees. Selgitan võimalikult lihtsate lausetega oma tuleku põhjusi, sest tean, et pagar eriti inglise keelt ei valda. Siiski noogutab ta mõistvalt ning teatab, et on tore, et tulin, ja tema on Daniel. Seejärel kaob ta kiirelt tahanurka, et vähem kui minuti pärast naasta, seljas töövorm, mis üleni jahune ja millel tainajäägid kõigist neist eelmistest küpsetuskordadest. Kohe haihtub ta teiskordselt, nüüd tõttab ta saiateoks vajalikku toorainet hankima: kilode kaupa erinevaid jahusid, pärm, või, suhkur ning kõrge plastkausivirn.

Esimesel laual on kõik saiateoks vajalik

Kaal, leige vesi, tainasõtkumismasin ning palju jahu ja võid, keedetud porgandid, lisaks pliiniteoks tarvilikud hapukoor ja tatrajahu

Hakatuseks valmistab Daniel viis erinevat saiatainast, täna valmib ühtekokku 21 pätsi saia. Selleks, et mina asjast parema ülevaate saaksin, otsib Daniel riiulist välja retseptivihiku, kus mõõdukalt rasvaplekke ning muid meenutusi kogumiku usinast kasutusest. Ise vaatab Daniel vihikut nüüd harva, sest just eile on tal sel ametikohal täitunud esimene aasta. Ta töötab kuus päeva nädalas, alustab iga päev kell 5 ning lõpetab kell 12, niisiis kogu tööks vajalik teave on juba ammu nii mälus kui käelihastes.



Iga erinevat sorti saiataina komponendid mõõdab ta eraldi kaussi, kallab siis tainasõtkumismasina suurde anumasse, laseb masinal töötada ning kaalub seni järgmiseks sordiks vajalikke aineid. Kui masin on piisavalt töötanud, kougib ta moodustunud tainapalli masina konksude vahelt välja ning sõtkub seda veel veidi aega kergelt jahusel tööpinnal. Tainas on üsna kõva. Torgin seda parema aimduse saamiseks näpuga.



Daniel naeratab vabandavalt ning teatab: "I'm not a baker, you know, I'm a Konditor!" Ja üsna traditsiooniline, seejuures, on Maaiken mulle paar päeva tagasi selgitanud. Väga innovaatiliste retseptidega talle eriti töötada ei meeldivat ning juuretisesaia ka sortimenti ei tahtvat.

Saiatainale lisaks valmistab Daniel hiigelkoguse Ameerika pannkookide tainast (mikrolaineahjus või sulatada, juurde petti, jahu, suhkrut peaaegu jahuga võrdses koguses, söögisoodat, soola, näpuotsaga vanillipulbrit) ning pliinitainast (tatrajahu, õli, pärm, hapukoor, kookospiim), mis veidi seisma peab. Mõlema taina segamiseks kasutab Daniel tainsegamismasinat, seejuures segamine kestab tunduvalt kauem kui mulle pannkookide puhul soovituslik tunduks. Pannkooke asub ta iga päev küpsetama umbes kella kuue paiku ning lõpetab siis, kui tööpäev lõpeb ehk lõuna ajal. Täna olen talle selles töös abiks. Õlitan küpsetusplaate, tõstan küpsetusringi sisse jäätisekulbi abil tainast, eemaldan küpsetusringi ning tõstan ühelt poolt pruunistunud koogid teisipidi kõrvalolevale küpsetusplaadile ja nii päris palju kordi järjest.

Pannkoogijaam
Korraga on Daniel jälle kadunud. Vaatan laoruumi ja maitseaineriiulite vahele, aga kuulen tasaseid samme hoopis redeli juurest. Pagar-kondiiter on kärmelt katuseluugist üles roninud ning kohvikust toonud oma tänase päeva tööülesannete loetelu, kus on kirjas tegevusjuhised ka köögitoimkonnale, kellest esimene ehk koorija-hakkija kella seitsme ajal saabub.

Tänane päevaplaan (info pärineb eelmise päeva lõpetajatelt)

Püüan abiks olla ka saiapätside voltimisel ja vormi panemisel.

Enne kergitusahju panemist puistab Daniel ühele saiasordile jahu, teisi piserdab veega


Pagar-kondiitri efektiivse tööpäeva aluseks on läbimõeldud rööprähklemine: kui saiad kerkivad ja pannkoogid küpsevad, valmistab Daniel kooke. Esmalt valmivad muretainapõhjad juustukoogile ja veganõunakoogile. Viimast Daniel ei armasta, sest kahe õunakoogi valmistamine tähendab väikese kastitäie õunte koorimist, südamike eemaldamist ja suurteks tükkideks lõikamist. Täna võtan löögi enda peale ehk valmistan puuviljad ise ette. Kooritud ja tükeldatud õunad kallab Daniel suurde keedupotti, lisab rafineerimata suhkrut ja kaneeli, keedab neid veidi aega ning niristab siis juurde vanillipudingu, mis kokku segatud veest ja vanillipudingupulbrist.

Tööjaamale aina lisandub uusi tööposte, lõpuks on hõivatud kõik pliidirauad (viimasele plaadile paneb Daniel lõpuks poti, kus vegan šokolaadikoogi jaoks sügavkülmutatud kirsid ja suhkur, ka sinna niristab ta juurde vanillipudingut)
Koogi jaoks on vaja plooomipoolikuid ning kodustes tingimustes tähendaks see ploomide poolitamist ja kivide eemaldamist. Siin antakse teistsugused instruktsioonid: ploom terava otsaga vastu lõikepinda, laast viljaliha paremalt, laast viljaliha vasakult ning kivi ühes selle külge jäänud viljalihaga (vähemalt pool ploomi massist) prügikasti. Poolküpsete viljade kivi on tõepoolest raske täielikult kätte saada, aga tekib küsimus, miks suvel õuna- ja ploomikoogid millegi hooajalisemaga asedatud olla ei võiks. Ploomikoogi tainas koosneb jahust, suhkrust, võist, jogurtist ja munadest, ploomipoolikute peale läheb kaneelisuhkur, Kreeka pähklid, mandlilaastud ja suurde karpi valmis tehtud purusegu. See kook meeldib Danielile väga, retsept pärineb tema tüdruksõbralt, kes samuti elukutseline kondiiter. Kibekiirelt valmib kolmaski koogisort. “It’s easy, you just mix it all together,” selgitab Daniel, kui kallab kaalul olevasse tainakaussi jahu, kookospiima (seda kasutatakse nii Resonanzis kui Bakelietis väga palju), suhkru, kakaopulbri ja söögisooda (ei mingit rasvainet), paneb siis tainasegaja tööle ning lisab lõpuks pudelist sidrunimahla.

Üks vahepeal valminud kõige suurem tainapall on mul sootuks märkamata jäänud. See on pitasaiade jaoks. Daniel teeb ilmeka grimassi ning tõdeb, et pitasaiategu talle kohe üldse ei meeldi, aga mis teha, bossile pitad meeldivad. Bossi all mõtleb ta loomulikult Ibrahimi. Tainapallist tuleb tainakaabitsa abil moodustada umbes-täpselt 70 grammi kaaluvad pallikesed, mis siis ümaraks tuleb rullida ning veidikeseks ajaks kerkima jätta.

Seejärel käivitab Daniel päris korralikku müra tegeva masina, mida muidu pitsapõhjade vormimiseks kasutatakse. Resonanzis valmivad selle abil pitad. Kerkinud tainapall tuleb kõigepealt jahus käeseljaga lapikuks vajutada ning seejärel kaks korda masina rullide vahelt läbi lasta, seejuures tuleb tainast enne teist rullimist 90 kraadi võrra pöörata. Valmis ümarat tainalehte tuleb veel käte abil suuremaks venitada. Pitasaiu küpsetab Daniel 160 kraadi juures 4-5 minutit. Kodus olen harjunud neid tunduvalt kõrgemal temperatuuril küpsetama ning tulemus on seepärast erinev ja mulle tegelikult meelepärasem: valmis pitad on pehmemad ja seepärast hõlpsalt täidetavad. Paarkümmend tainapalli jääb üle, need tuleb masina rullide vahelt ainult ühe korra läbi lasta alumist otsa ettevaatlikult venitades. Vormitud tainalehtedest poolele määrib Daniel suure lusikaga õli-za’atar’i segu ning mina lisan fetatükke, ülejäänud pooled katab ta tomati-paprikaseguga.

6 kilo tainast sai pallikesteks kaalutud!
Vahepeal on tühjade kastide ja koogivormidega kohale jõudnud Ibrahim, kes igal hommikul värsked ahjusoojad saiad Bakelieti viib. Ta noogutab mulle oma heatahtliku naeratusega, millest on võimatu midagi välja lugeda, ometi tean, et küllap on ta juba mõne puudujäägi takseerinud, olgu selleks tainapalli tõstmine valesse kohta või pisut liiga lohakalt klambriga kinnitatud juuksed. Kui pitad valmis, jätkan pannkookide meisterdamist ning sulatan kuumas kookospiimas tumeda šokolaadi, mis mõeldud veganšokolaadikoogi ganache'iks. Kell on juba veidi üle üheksa, minu vahetus Bakelietis algab kell 10, enne seda tahaks ka midagi hamba alla saada. Teatan seda ka Danielili. Ta tänab mind korduvalt osutatud abi eest ja tõdeb, et kaks kätepaari on ikka hoopis midagi muud kui üks. Oleme üheskoos juba peaaegu kogu päeva töödenimekirja alistanud. Mul on nii hea meel: esimest korda nende kahe nädala jooksul tunnen, et keegi tõesti hindab mu abi.

Lipsan ülakorrusele, keldrist päevavalguse kätte, ja astun entusiastlikult hommikusöögisoovijate sabasse. Saalis on juba rahvast, aga minu ees järjekorras seisab kõigest kolm naisterahvast. Võtan letilt menüü ja heidan pakutavale veel viimase pilgu. Otsus saab kiirelt tehtud, sest tean täpselt, millega oma viimast Kieli päeva alustada tahan: pitasaiad, baba ganoush, muhamara, soojad kikerherned tahini-jogurtikastmes, värske salat... Aga siis näen, et köögileti taha on ilmunud suur juuksepahmakas. Ei lähe poolt minutitki, kui Ibrahim mu asukoha kindlaks on teinud. Ta tuleb minu juurde ja hakkab aeglaselt lihtsas saksa keeles rääkima. Ta uurib, kas tahan süüa. Noogutan. Siis selgitab ta, et neil on väga kiire ja rahvast väga palju ja oleks hoopis parem, kui ma üritaks Bakelietis midagi süüa. Neil minevat söögi serveerimise peale nii palju aega, et Resonanzis einestamise puhul polevat mul lootustki õigeks ajaks tööle jõuda. Mis siis ikka... Lähen tagasi ülakorrusele kontorisse ja uurin, mida mul veel eelmistest päevadest järel on.

Täpselt kell 10 olen Bakelietis leti taga valmis, päeva esimeses pooles töötan koos Björniga. Ta harjutab usinast piimavahust poolringide ehk rosetta valamist. Maailmarekord olevat 22, tema saab ikka ja jälle kaheksa. Pole paha! Poole kaheteistkümne paiku delegeerib Björn mind kööki nõusid pesema ja ma ei lõpeta seda tööd enne kella kaht. Köögis on täna Maaikeni asemel Bakelietist juba mõnda aega tagasi lahkunud Guatemalast pärit ilmarändur Marco, kes kriisiaegadel vanad sõbrad hädast välja aitab. Lisaks on tööpostil Svenja. Nendega koos on mõnus askeldada, jututeemad varieeruvad kohvikuga seotud probleemidest Lõuna-Ameerika põlisrahvaste elumuredeni, sinna vahele jääb muidugi ohtralt köögilõõpi.

Kolme paiku teen lõpuks pikisilmi oodatud lõunapausi ning viimase päeva puhul premeerin end ühe V60 kohviga. Eelmisel päeval on üks püsiklient minult (saksa keeles!) tellinud V60 filtrikohvi, mis valmistatud 50/50 Etioopia Idido ja Etioopia Konga (natural) ubade segust, ning seda kombinatsiooni ülivõrdes kiitnud, nüüd ei saa ma teisiti, kui pean ise järele proovima. Taldrikule panen neid komponente, kus magusust vähem ja umamit rohkem (kirsstomatid, basiilikupesto, ahjuseened, oliivid ja fetajuust), kõige alla kuhjan salatit. Tundub, et salatilehtedest on Bakelieti kundedest peale minu vaimustunud veel ainult Maaikeni ja Ibrahimi kanad, kellele viiakse kogu rohekraam, mille kliendid söömata jätavad. Nagu kombeks, saabuvad pärastlõunal magusasõbrad ehk erinevaid piimakohvisid saan valmistada veel omajagu. Lõpetan viie paiku. Ka Matthias, kel tööst vaba päev, on tulnud mulle head teed soovima. On teine üsna õnnetu olekuga, Quanilt kuulen, et Matthias olevat oma tüdruksõbraga tülis. Lohutuseks valmistan talle ühe flat white'i, sest tassike kohvi ei tee kunagi paha.

Mu päeva viimaseks kohustuslikuks elemendiks on Loppokaffeeexpressist ubade ostmine. Trükin oma telefoni Maps rakendusse "Loppokaffeeexpress", palun kuvada teekond mu hetkeasukohast lõppsihtpunkti ning asun tõtakalt teele, sest ka Loppo suletakse kell kuus. Esiotsa on tee tuttav, aga siis tundub mulle, et pole sellisesse piirkonda siiski varem sattunud, ehkki Loppot korra külastanud olen. Juurdlemisele pikemalt aega kulutamata kiirendan sammu, maad on omajagu. Mu pilku paeluvad hooned, mida vaarem linnapildis täheldanud pole.


Lõpuks jõuan kaardile tuginedes kuhugi garaažide vahele ning rakendus teatab optimistlikult, et olen pärale jõudnud. Olen kuhugi jõudnud küll, aga kuhu?! Alles nüüd kontrollin märkmetest üle Loppo aadressi, milleks on Grassweg 8. Grassweg, Grassweg... Küsin ühelt möödduvalt vanemalt daamilt, kas ta oskab mind Grassweg Strassele juhatada. Esiotsa on ta üsna suures segaduses, rehmab siis käega ning teatab, et sõitku ma bussiga kesklinna ja siis järgmise bussiga Grassweg Strassele. No nii hull ei saa asi ometi olla, milleks siis jalad, kui mitte käimiseks?! Liigutan kaarti edasi-tagasi ja üritan kaardilt Grasswegi tänavat leida. Muidu kasutaks otsingut, aga interneti pole. Lõpuks leian ja hakkan tuldud teed tagasi astuma. 50 minutit kõndimist ja olengi lõpuks õiges paigas päral. Loppo on küll suletud, aga Daisy ja röstmeister veel koristavad, uksed on valla ja astun sisse. Soovitan neil valeinfo jagamise asjus Apple'iga ühendust võtta. Minu suureks rõõmuks müüvad nad mulle veel kaks pakki kohvi, pealekauba saan Daisylt kutse õhtusele ühisele jalutuskäigule. Kanali ääres imetletud loojang on lummav ning me neli tundi väldanud vestlus Saksamaal veedetud aja sisukaim. "Mitte keegi Kielis ei tea minust nii palju kui Sina," ütleb ta hüvasti jättes.

Kommentaarid

Populaarsed postitused