Kohvikupraktika Saksamaal: 26. juuli
Hea päeva aluseks on mõnus hommikusöök, seepärast otsustan proovida, kuidas mekivad minu magamisaseme all asuvas Café Resonanzis pakutavad toidud.
Võtan väikese Süüria hommikusöögi. Hoitatakse küll, et ooetaeg on vähemalt 30 minutit, aga tegelikult saabub toit minuni palju kiiremini. Taldrikul on poolitatud lameleib, soojad kikerherned granaatõunaseemnetega jogurti-tahini-kastmes baba ganoush (tõeliselt hea!), muhamarra (väga hea!) väikese salsaga, oliiviõli ja za'atar, oliivid, värske salat punasest peakapsast, redisest, tomatist ja kurgist (maitsevaene) seesamiseemnete ja värske piparmündiga, kõrvale barista soovitusel sel korral hoopis tee värskest piparmündist.
Aga mis kõige toredam: söök saabub lauda ühes selge ja kõlava terega! Selle ütlejaks on Sina, kelle elukaaslane on poolenisti eestlane, poolenisti prantslane ning kes just mõne nädala eest Tallinnas ja Hiiumaal puhkamas on käinud. Ta on ülikoolis germaani keeli õppinud ning tunneb seepärast ka minu emakeele vastu huvi.
Ennelõunal jalutan ülikooli botaanikaaeda, kuhu juba mitu päeva kibelenud olen, aga lühikeset avamisajast tingituna seni veel jõudnud pole. Naudin pargipingil kaua kadunud suvepäikest. On lilleilu, on rohelist, on rahu, on head olemist.
Ringi on jalutamas nii viimaseid eksamieelseid tarkusi omandavaid tudengeid kui paar lastegruppi. Üks tüdruk on silmnähtavalt elevil, et on kinni püüdnud rohutirtsu, kes rahulikult tema käeseljal puhkab. Eksponaatidest avaldab mulle kõige rohkem muljet kiviktaimla, see on suur ja kerkib kõrgustesse.
Botaanikaaia lähistel on palju ülikoolihooneid, mulle üllatuseks kostab muuhulgas ka lehmade ammumist, näen lambaid. Ülikooli katseaiast leian ühe rullkõrvitsa ja ühe tomati, mõlemad head, et sel soojal päeval dehüdreerumist vältida.
Kohvikusse jõuan pool tundi enne oma vahetuse algust. Köögis Maaikenit polegi, on hoopis kõrvaklappide ja rahuliku olekuga noormees, kes naljatledes ütleb, et tema elukutseks on ühest köögist teise kõndida, sest tal on tungiv vajadus alatasa midagi hakkida. Tegelikkuses olevat ta pikalt Bakelietis töötanud, aga on nüüd viimaseks kaheks kuuks aja maha võtnud ja ilma tööta olnud, et elu üle järele mõtelda. Juteldes komponeerin endale lõunasöögi. Mulle meeldivad Maaikeni salatikastmed: ise tehtud majonees (oliiviõlile on tema poolt kindel "ei", ta kasutab vist rapsiõli), jogurt, sidrunimahl, kõik kokku suristatud nuimiksri abil, lõpuks on juurde segatud värsked ürdid. Tulemus on mõnus ja kreemine, üldse mitte liiga õline. Teises topsis on kaste karamellistatud rabarbritega, ilmselt uus elu koogitäidise ülejäägile, mis maitseb väga hästi.
Esimese nädala jooksul on mulle silma jäänud, et kohvikus visatakse ära palju toitu, sest külastajate taldrikutel on sageli palju väärt kraami söömata, olgu selleks suured fetajuustutükid, värsked salatilehed või kuhi karamellistatud pähkleid. Lõuna ajal tellitud neljast spagetiroast on kaussi jäetud vast pool. Taldrikule asetatud värsketel puuviljadel (kobar punaseid sõstraid, peotäis mustikaid, värsked maasikad) arvatakse olevat ainult dekoreeriv osa. Kurb on näha, kuidas see kõik taldrikult prügikasti pühitakse. Kui võimalik, täidan mina köögis potikaabitsa ülesandeid. Riisun lusikaga puhtaks kõik anumad, milles toidujääke, vastasel korral pannakse need kõik valamusse, mis omakorda tähendab hiljem hingestatud kraanikausi küürimist. Päris huvitav, mida minust köögikuluaarides kõneldakse, keelebarjäär ei lase mul isegi suuri oletusi teha.
Minu vahetuse ajal on kohvikus erakordselt vaikne, kohvijooke saan valmistada vast ainult kümne kanti. Pärastlõunati ehk 14-18 on tavaliselt tööl kaks baristat, kellest üks peseb köögis nõusid. Vahetuse esimeses pooles on Vinni ise köögis, mis tähendab, et kui saabub mõni kohvi- või toiduhuviline, tõttan kärmelt kööki. Klientidega suhtlemisel jääb mu paarist saksakeelsest sõnast siiski väheks, ka kassaaparaadi hingeelu on mulle võõras. Täna on esimene kord, mil mu kaasbarista Vinni mind kööki delegeerib. Uudsusfaktor on lõppenud, alganud on argipäev. Nõudepesumasinast tõusvad kuumad kemikaaliaroomid vähendavad tuntavalt köögihurma, eriti kui kasutatavad vahendid on nii kontsentreeritud, et masinast võetavad nõud veel vahust libedad. Ka põrandaid saan täna pesta. Enne lahkumist mainin Vinnile, et võtaksin kohvikust hea meelega õhtuseks lugemiseks kaasa inimese tajusid käsitleva raamatu. Endale üllatuseks saan eitava vastuse: Maaiken ei tahtvat, et tema raamatuid koju viidaks. Mainin siis, et mu meelest on see teos ülikooli raamatukogust pärit, nagu võib aimata raamatuseljale jäänud kleebisest ja triipkoodist. Õhtusest lugemismaterjalist jään paraku ilma,.Vinni vaatab veel minu poole ning tõstab siis raamatu tagasi kõige kõrgemale riiulile. Enne teost põgusalt takseerinud, tõdeb ta: "Well, it does look interesting." Nojah... Üldse tundub, et Vinni võtab oma peabarista positsiooni pisut liiga tõsiselt. Ta kõnnib pidevalt ringi, pliiats ja paber näpus, kulm veidi kipras. Maaiken on vihjamisi sama maininud, tema peab Vinni plaanitavat regulaarset kvaliteedikontrolli pisut liiga suureks pedantsuseks.
Õhtul lähen tutvun Kieli rohealadega. Kaarti vaadates võiks eeldada parke, aga sageli on tegu jõukate elurajoonidega. Mul pole midagi ka kenade majade ja kaunite aedade imetlemise vastu. Kui Tartus tähendab suur maja ja oma aed sageli ka väikest aedviljapeenart, siis siin piirdutakse lilleaiaga.
Võtan väikese Süüria hommikusöögi. Hoitatakse küll, et ooetaeg on vähemalt 30 minutit, aga tegelikult saabub toit minuni palju kiiremini. Taldrikul on poolitatud lameleib, soojad kikerherned granaatõunaseemnetega jogurti-tahini-kastmes baba ganoush (tõeliselt hea!), muhamarra (väga hea!) väikese salsaga, oliiviõli ja za'atar, oliivid, värske salat punasest peakapsast, redisest, tomatist ja kurgist (maitsevaene) seesamiseemnete ja värske piparmündiga, kõrvale barista soovitusel sel korral hoopis tee värskest piparmündist.
Aga mis kõige toredam: söök saabub lauda ühes selge ja kõlava terega! Selle ütlejaks on Sina, kelle elukaaslane on poolenisti eestlane, poolenisti prantslane ning kes just mõne nädala eest Tallinnas ja Hiiumaal puhkamas on käinud. Ta on ülikoolis germaani keeli õppinud ning tunneb seepärast ka minu emakeele vastu huvi.
Ennelõunal jalutan ülikooli botaanikaaeda, kuhu juba mitu päeva kibelenud olen, aga lühikeset avamisajast tingituna seni veel jõudnud pole. Naudin pargipingil kaua kadunud suvepäikest. On lilleilu, on rohelist, on rahu, on head olemist.
Ringi on jalutamas nii viimaseid eksamieelseid tarkusi omandavaid tudengeid kui paar lastegruppi. Üks tüdruk on silmnähtavalt elevil, et on kinni püüdnud rohutirtsu, kes rahulikult tema käeseljal puhkab. Eksponaatidest avaldab mulle kõige rohkem muljet kiviktaimla, see on suur ja kerkib kõrgustesse.
Botaanikaaia lähistel on palju ülikoolihooneid, mulle üllatuseks kostab muuhulgas ka lehmade ammumist, näen lambaid. Ülikooli katseaiast leian ühe rullkõrvitsa ja ühe tomati, mõlemad head, et sel soojal päeval dehüdreerumist vältida.
Kohvikusse jõuan pool tundi enne oma vahetuse algust. Köögis Maaikenit polegi, on hoopis kõrvaklappide ja rahuliku olekuga noormees, kes naljatledes ütleb, et tema elukutseks on ühest köögist teise kõndida, sest tal on tungiv vajadus alatasa midagi hakkida. Tegelikkuses olevat ta pikalt Bakelietis töötanud, aga on nüüd viimaseks kaheks kuuks aja maha võtnud ja ilma tööta olnud, et elu üle järele mõtelda. Juteldes komponeerin endale lõunasöögi. Mulle meeldivad Maaikeni salatikastmed: ise tehtud majonees (oliiviõlile on tema poolt kindel "ei", ta kasutab vist rapsiõli), jogurt, sidrunimahl, kõik kokku suristatud nuimiksri abil, lõpuks on juurde segatud värsked ürdid. Tulemus on mõnus ja kreemine, üldse mitte liiga õline. Teises topsis on kaste karamellistatud rabarbritega, ilmselt uus elu koogitäidise ülejäägile, mis maitseb väga hästi.
Esimese nädala jooksul on mulle silma jäänud, et kohvikus visatakse ära palju toitu, sest külastajate taldrikutel on sageli palju väärt kraami söömata, olgu selleks suured fetajuustutükid, värsked salatilehed või kuhi karamellistatud pähkleid. Lõuna ajal tellitud neljast spagetiroast on kaussi jäetud vast pool. Taldrikule asetatud värsketel puuviljadel (kobar punaseid sõstraid, peotäis mustikaid, värsked maasikad) arvatakse olevat ainult dekoreeriv osa. Kurb on näha, kuidas see kõik taldrikult prügikasti pühitakse. Kui võimalik, täidan mina köögis potikaabitsa ülesandeid. Riisun lusikaga puhtaks kõik anumad, milles toidujääke, vastasel korral pannakse need kõik valamusse, mis omakorda tähendab hiljem hingestatud kraanikausi küürimist. Päris huvitav, mida minust köögikuluaarides kõneldakse, keelebarjäär ei lase mul isegi suuri oletusi teha.
Minu vahetuse ajal on kohvikus erakordselt vaikne, kohvijooke saan valmistada vast ainult kümne kanti. Pärastlõunati ehk 14-18 on tavaliselt tööl kaks baristat, kellest üks peseb köögis nõusid. Vahetuse esimeses pooles on Vinni ise köögis, mis tähendab, et kui saabub mõni kohvi- või toiduhuviline, tõttan kärmelt kööki. Klientidega suhtlemisel jääb mu paarist saksakeelsest sõnast siiski väheks, ka kassaaparaadi hingeelu on mulle võõras. Täna on esimene kord, mil mu kaasbarista Vinni mind kööki delegeerib. Uudsusfaktor on lõppenud, alganud on argipäev. Nõudepesumasinast tõusvad kuumad kemikaaliaroomid vähendavad tuntavalt köögihurma, eriti kui kasutatavad vahendid on nii kontsentreeritud, et masinast võetavad nõud veel vahust libedad. Ka põrandaid saan täna pesta. Enne lahkumist mainin Vinnile, et võtaksin kohvikust hea meelega õhtuseks lugemiseks kaasa inimese tajusid käsitleva raamatu. Endale üllatuseks saan eitava vastuse: Maaiken ei tahtvat, et tema raamatuid koju viidaks. Mainin siis, et mu meelest on see teos ülikooli raamatukogust pärit, nagu võib aimata raamatuseljale jäänud kleebisest ja triipkoodist. Õhtusest lugemismaterjalist jään paraku ilma,.Vinni vaatab veel minu poole ning tõstab siis raamatu tagasi kõige kõrgemale riiulile. Enne teost põgusalt takseerinud, tõdeb ta: "Well, it does look interesting." Nojah... Üldse tundub, et Vinni võtab oma peabarista positsiooni pisut liiga tõsiselt. Ta kõnnib pidevalt ringi, pliiats ja paber näpus, kulm veidi kipras. Maaiken on vihjamisi sama maininud, tema peab Vinni plaanitavat regulaarset kvaliteedikontrolli pisut liiga suureks pedantsuseks.
Õhtul lähen tutvun Kieli rohealadega. Kaarti vaadates võiks eeldada parke, aga sageli on tegu jõukate elurajoonidega. Mul pole midagi ka kenade majade ja kaunite aedade imetlemise vastu. Kui Tartus tähendab suur maja ja oma aed sageli ka väikest aedviljapeenart, siis siin piirdutakse lilleaiaga.
 |
| Siinsed suured lemmikud näivad olevat tokkroosid, mis ka mind võluvad |
 |
| Metsad on siin... mustad! Düsternbrooker Gehölz |
Kommentaarid
Postita kommentaar