Hommik on hall ja sombune, külm. Pühin ja pesen oma toa, koridori, kööginurga ja tualeti põrandad, sest pidev puru paljaste jalataldade all on lõpuks segama hakanud. Nähtavasti on laupäev minu teadvuses ikka kindel koristuspäev. Pesen ennastki. Varsti koputatakse uksele: teekannuga Ibrahim on tulnud kontorisse tööd tegema. Põgusale tervitusele muud suhtlust ei järgne, põhjuseks ikka keelebarjäär.
Ennelõunal käin läbi Resonanzist, kus proovin puuviljasalatit nõrutatud jogurti ja gluteenivaba majamüsliga (komplekt on siin müügil kui šveitsi hommikusöök ehk Bircheri müsli, kuigi üleööpudruga tegemist pole). Puuviljad on mõnusate suurte tükkidena ning maitsed muudab erksamaks lisatud mustasõstrakompott.
 |
| Värsked puuviljad on alati head, aga sõstrakompott oli absoluutne lemmik |
Teen tiiru turul, kus suve kohta üsna ekstreemsete ilmaolude (vihm, tugev tuul, jahedus) tõttu on oma sisseoste sooritama tulnud ainult püsikliendid.
 |
| Kohaliku ostleja stiilinäide |
 |
| Nagu sadu lõppes, tekkis Lobokaffeeexpressi juurde kohe looklev saba |
Soolase ampsu võtan Bakelietis, kus kohal nii Ibrahim kui Maaiken. Hommik on olnud väga kiire ning eelmise päeva kogukassa esimese viie tunniga juba ületatud. Minagi saan kohvijooke ohtralt valmistada, metallist piimaämbrit tuleb täita rohkem kui ühel korral. Maaikenilt õnnestub mul veel ka köögitarkusi koguda. Mulle meeldivad tema valmistatud ahjupaprikatükid. Neid küpsetab ta 170 kraadi juures, maitseks hakitud küüslauk, suhkur ja sool, apelsinipipar, rosmariinioksad ja granaatõunasiirup. Juustukoogitäidis saab eriliselt siidine tänu ohtratele munadele ning segule kohupiimast ja
mascarpone's.
Esimest korda jagan vahetust Quaniga, majandustudengiga, tänavakorvpalluri ja kaaskokandusentusiasiga, kes samuti pärast tööpäeva lõppu koju süüa valmistama läheb. Tema pere on pärit Vietnamist ja süüa teha meeldib neile kõigile, Quan ise on üles kasvanud Saksamaal. Meil mõlemal näib aega olevat, nii et lõpetame alles kell 20.30.
Pärast seda viin läbi mitteametliku tööintervjuu: üks endine Bakelieti töötaja, kes aeg-ajalt ikka sealses köögis luusib, rahutu hing Guatemalast, soovib nüüd edasi seigelda ja on mõõdukalt vaimustunud ideest Eestisse kolida. Äkki tõesti? Kohtume baaris, kus lisaks temale veel kaks Guatemalast pärit tuttavat ja üks sakslane. Saan endale guatemalapärase hüüdnime. Kirjapildist pole mul aimugi, aga hääldus on "lumi". Just mõnda aega tagasi oli Marco teatanud, et armastab väga lund.
Kommentaarid
Postita kommentaar