Kohvikupraktika Saksamaal: 31. juuli

"Erasmuse-baristal (just sellise hüüdnime andis mulle Björn) on tööst vaba päev!" mõtlen hommikul endamisi muiates. Lõpuks ometi klapib ilma ka mu töögraafikuga ehk päeval, mil nii Bakeliet kui Resonanz suletud on, paistab päike ja lubatakse üle 20 kraadi sooja. Kavatsen olla väljas nii palju kui vähegi võimalik.

Poolteist nädalat korraliku söögivalmistamisvõimaluseta on mu söömisharjumused õige kummaliseks muutnud. Hommikust söön püstijalu, ühes käes päikese käes soojaks muutunud banaan, aprikoos ja külmikukülm nektariin (maitse on neil kõigil küll hea, sest olen neil eelnevalt aknalaual järelvalmida lasknud), teise peoga võtan kotist kodutehtud müslit. Maitseb kenasti, aga maitseks veelgi paremini tükeldatult, kaussi pandult, jogurtiga söödult, istudes verandal.

Poole üheteistkümne paiku (ma loomulikult hilinen, olen selles osas juba parandamatu) kohtun kõrvaltänaval paiknevas Hilda kohvikus Sinaga, pooleestlastest boyfriend'iga hiljaaegu Tallinnas ja Hiiumaal ringi vaadanud Resonanzi barista-ettekandjaga, kes kuu aja pärast Kielist Freiburgi kolib, et seal oma magistriõpinguid romanistikas alustada. Hildas askeldab kohvimasina taga täna taas Marietta, oma tüdruksõbraga on hommikukohvile saabunud Matthias. Tervitan neid kõiki ja vestlen põgusalt. Sina uurib naerdes, kas tunnen Kielis juba kõiki.

Cappuccino tükikese mustikakeeksiga. Vahukiht on väga õhuke, aga joogi enda maitse suurepärane, mõnusalt tummine, tunda on pruuni suhkru mekki. Espresso-shot on valminud oasegust, kus põhijaos Etioopia oad.

Menüüs on kõik pakutavad kohvijoogid piltide abil lahti seletatud

Õhkkond kohvikus on nii mõnus, et kui väljas poleks selle suve kõige soojem päev, istunuks ma seal küll pikalt-pikalt

Söögipoolisest on letis soolased pirukad (põhi lehttainast), India pähklitest valmistatud toorkoogid, viit erinevat sorti võileivad (kahe õhema leivaviilu vahel erinevad täidised), õlisalveipudingud ja toorpudrud marjadega, lisaks veel paari sorti keeksid

Pärast kohvitamist jalutame veel Schrevenparkis, sest jutuainest puudust ei tule. Kaheteistkümne paiku võtan suuna kanali äärde, sest olen võtnud eesmärgiks jõuda kella ühesele praamile, mis viib lähedalasuvasse rannakuurordisse Laboesse. Enne veel haaran lõunase Heisshunger'i (selle termini eest tänu Quanile) peletamiseks ühe kalatäidisega kukli. Parim paik selle mereäärsete linnade lemmiktoidu proovimiseks olevat Kielis Fischbar, mis asub just täpselt Reventlou kai kõrval ehk seal,  kus ka praam oma teel peatub. Soovituse Fischbrotchen'it just Fischbaris proovida olen saanud mitmelt kohalikult, lisanäpunäitega minna kohale võimalikult vara, sest pärastlõunaks on kõik söödav kraam sageli juba otsas, luugil ripub silt "Gone fishing" ning näljasel turistil ei jäägi muud üle kui endale kõrvalluugist pudelike joodavat küsida (tõele au andes on kanali ääres muidugi palju toidukohti, mille vahel valida, nii et söögist päris ilma ei tohiks keegi jääda).


Kui kohale jõuan, on järjekord küll pikk, aga kiirtoidukoha põhimõttel tegutsemine (kõik, mis võimalik, on valmis tehtud, serveerimine tähendab ainult kokkuladumisvaeva) hoiab ooteaja minimaalsena.



Kui teenindajatelt soovitust palun, on nende nõuandeks võtta Fisch & Chips. Peab tunnistama, et see kultustoit jäi mul isegi vanal heal Inglismaal proovimata, suurest plastkotist fritüürimisnõusse valatavad külmutatud friikartulid ei isuta ka siin. Jään endale kindlaks: tulin võileiva järele ja selle ma ka võtan. Otsustan proovida der Batzen'it: nisupüülist ülikrõbeda koorikuga kukli vahel on üks närune salatileht, noatäis remulaadi ja üks poolitatud kalakotlet (heigilihast ja ürtidega, väga hästi maitsestatud). Maitsed on paigas, aga midagi värsket kuluks kõrvale väga ära. Uurin, kas saaksin ehk mõne lisasalatilehe. Kuklitäitjast noormees põrnitseb mind pisut kahtlevalt altkulmu, võtab siis pisikese lootsiku, laob sinna kolm salatilehte ning pärib: "Will that do for you?" Noh, parem kui enne igatahes! Kui küsin, mis remulaadi täpsem koostis on, vastab ta: "It's housemade and it's really good, but you probably don't want to know what goes in it!" Kui nii, siis nii. Siirdun oma sõjasaagiga päris veepiiri lähedale, aga poole võileiva pealt selgub siiski, et neist lisalehtedest lõpuni ei piisa. Kõnnin tagasi kukliputka juurde ja pärin, kas saaksin veel veidi rohekraami. Seesama kuklikonstruktor võtab minu rõõmuks nüüd salatilehtede anumast ühe õite suure lehe, aga mu sama suureks pettumuseks rebib selle küljest ehk kolmandiku ja ulatab selle naeratuse saatel mulle. Mis teha, vähemalt on mul vesi kaasas.

Der Batzen
Söömine lõpetatud, lähen veel tagasi Fischbari juurde mõttega rollmopsi proovida, kui korraga märkan, et praam on randumas. Kiirendan sammu, et kaile jõuda, kui näen, et sadamasild on palju pikem, kui esialgu arvanud olen. Praamile jõudmiseks läbin viimased meetrid joostes. Rahvast on palju ja praam saab üsna rahvast täis, järgmistest peatustest tuleb lisa. Piletihinnaks on 3.20, lisaks n-ö tekitasu 1 euro.


Ehkki maismaad mööda on Kielist Laboesse kõigest 19 kilomeetrit ja otse diagonaalis üle kanali ilmselt veelgi vähem, on praamireisi kestuseks rohkem kui tund. Selle aja jooksul siksakitab praam mitu korda ühelt kaldapoolelt teisele.

Sina ütles, et eelistab just seda Kieli ja Laboe vahele jäävat randa, kus rohkem loodust ja vähem inimesi

Kiellinie

Üks mitmest teele jäävast peatusest ehk Möltenort

Praamirahvas. Palju on lastega peresid

See kübaraga naine oli kui Tove Janssoni "Suveraamatust" välja astunud, temaga ühinenuks ma heal meelel

Kohal!


Esimene tervitaja rannas
Laboes on veidi üle 5000 elaniku, linnakesse rajatud elumajad on kõik väga eriilmelised, aga neid ühendab õitsvate lillede olemasolu.


Siit läksin merevette suplema
Igas riigis on oma rannakombed. Saksamaal nähtavasti ei ole eraldi riietumiskabiini (selle protseduuri jaoks leidsin tualeti), küll aga on igal rannakülastajal võimalik endale 2.50 eest (talvehooajal 1.50) oma isiklik merevaatega rannatool rentida. Selles kapitaalses konstruktsioonis on ruumi nii iseendale, sõbrale kui kogu rannavarustusele.


U-paat, üks piirkonna tõmbenumbritest ühes meremuuseumiga

Luidete vahel on mõnusad jalutusrajad

Kibuvitsapõõsad varustasid mind C-vitamiiniga, maitserikkust lisasid mõned leitud põldmarjad


Üks paljudest kohvikutest, aga ainus nõnda idülliline

Restoran




"Kesklinn"

Ainus rookatusega maja, mis mul leida õnnestus

Kurpark



Väga mittesaksalikult "täpne" riistapuu tuule tugevuse määramiseks

Enne 18.25 praamile minekut veel üks õhtune suplus, kohalike sõnul olla vesi 18 kraadi

"Kallt!" võdistasid õlgu need, kelle valvata enda käekoti jätsin

Kommentaarid

Populaarsed postitused