Lootuses kõik menüüs olevad mulle meelepärased hommikusöögikomplektid ära proovida, alustan päeva taas Café Resonanzis. Kui võimalik, siirduks allakorrusele inkognito, aga tean, et mu heledad juuksed muudavad mind momentaanselt äratuntavaks. Mis teha, on mu eelviimane päev Saksamaal — tuleb õnne proovida! Saan tellimuse esitatud ning istun enda meelest kangesti kavalasti seljaga sissepääsu ja kööginurga ning näoga akna poole, siis on kohe teada, kui Ibrahim saabub. Enne teda tuleb siiski mu hommikueine, täna rändan suurelt Kreekasse: taldrikul on soojad pitasaiad (mõnusad ja pehmed)
za’atar’i-puistega, kapsa-tomati-kurgisalat (endiselt ilma igasuguse maitseta), soe
muhamara (absoluutselt parim, mida kunagi söönud olen) fetatükikeste ja oliividega ning hummus (kodutehtud on ikka parem, ehkki siinne versioon meeldib mulle enam kui Maaikeni tehtu) kikerherneste, sumahhi ja seesamiseemnetega. Lisaks veel värsked puuviljad nõrutatud jogurti ja karamellistatud pähkliga. Magusaampsu maitse kannatab hooajalisuse eiramise pärast: klaaspurki pandud kiivi-, mango- ja ploomitükid on kõvad ning pärinevad pooltoorestelt isenditelt.
Hommikusöögilauast tõusen täpselt viimasel minutil, et kella 10 Bakelietis naeratades kohvimasina ja kraanikausi vahel seista. Täna jagame kitsukest ruumi Vinniga, kellele mu kohalolu just suuremat rõõmu ei valmista. Kohvikus on rahvast omajagu, aga Vinni on kõigi tellimustega ühele poole saanud ning suunab mind lakooniliselt kööki. “
I think they’re having a bit of a hard time in the kitchen,” ütleb ta. Hommikust kehakinnitust on saabunud üheaegselt võtma mitu peret, kes on suure tõenäosusega Kieli tulnud oma jahiga. Tõepoolest: köök on sinakas suitsuvines ja õhkkond on pingeline, aga minu abi ei soovita, sest rahvast on rohkem kui inimesi. Mu suureks üllatuseks hakib ja kuumutab ja pošeerib ja juhatab vägesid Maaiken, kes oli lubanud paaril järgneval päeval kohvikusse mitte tulla oma pere külaskõigu tõttu. Hiljem kuulen, et üks köögitöölistest ehk Charline on oma vahetuse ära andnud, sest ta väike laps on haiglas. Maaiken on silmnähtavalt ärritatud. Seda närvilisust on tunda ka toidu maitses. Kui lõuna ajal erinevaid elemente proovin, pean tõdema, et eelmiste kordadega võrreldes on kehvemad nii hummus, tomatisalsa kui ahjušampinjonid. Nagu konstateerib pärastlõunaseks vahetuseks saabunud barista Quan neid suure lusikaga purki tõstes: “
I think they need both salt and garlic.” Ma lisaks omaltpoolt veel, et puudu on ka happelisusest.
Vinni jällegi püüab kõik saabuvad kohvitellimused ise täita. Kui ta mõne aja pärast esmalt piima letile pillab, seejärel kaasavõetava kohvitopsi kaane maha kukutab ning lõpuks segamislabida oma haardest kaotab, on ta viimaks nõus töid rohkem jagama. Keskpäeva paiku tuleb köögist leti juurde Svenja (temagi on ühes Vinniga kohviku hierarhias kõrgemal positsioonil, sest ta on pikaajaline töötaja, kes toimetab nii köögis kui kohvimasina taga, koostab Resonanzi jaoks graafikuid, aitab Maaikenil kaupa tellida ning röstib aeg-ajalt kohviube, ometi pole ta sellest kõigest sugugi upsakaks muutunud) ning annab märku, et kumbki meist peaks minema kööki nõusid pesema. Kuna mina puuduliku keeleoskuse tõttu üksi leti haldamisega toime ei tuleks, saan järgmised poolteist tundi toidujääke prügikasti kaapida, nõusid masinasse laduda, neid sealt välja võtta, ära kuivatada ja erinevatele riiulitele sättida.
Kahe ajal on kohvik vaikne ning Maaiken ütleb, et võin soovi korral einestada. Kohvikus on mõistlik iga pausi jaoks tekkinud momenti sihtotstarbeliselt realiseerida, nii et võtan pakkumise vastu. Umbes samal ajal lõpeb Vinni vahetus ning tema asemel saabuvad Quan ja Björn. Viimane on Vinniga kahasse Kopenhaagenist kohviube tellinud ning nüüd toimub paki sisu võrdne-vennalik jagamine. Valmib ka üks proovitassitäis, ka joogipoolise jagamisest saab kinnitust minu ja Vinni mitte just kõige parem läbisaamine: Vinni kallab Björni klaasi täis, täidab enda oma kolmveerandi ulatuses ning valab siis lonksujagu kolmandassegi topsi, mis jääb letile mulle proovimiseks. Pean tõdema, et õhtune vahetus Quani ja Matthiasega kulgeb tunduvalt mõnusamas meeleolus. Kaasharrastuskulinaar Quanilt saan veel rea restoranisoovitusi, mis kõik küll mõneks teiseks korraks jäävad. Tööpäeva lõpetan poole kuue paiku, sest nagu ikka, saabub pärast nelja omajagu koogilembeseid kodanikke.
Õhtuse jalutuskäigu sihiks sean Hasseldieksdammer Gehölzi, parkmetsa, mis meelispaik jooksjatele ja koeraga jalutajatele. Tuleb tõdeda, et ehkki rõõmustan nende olemasolu üle, on Kieli metsased piirkonnad kuidagi sünged ja rusuvad, neis on vähe valgust ja vähe elu. Ka neid ümbritsev hoonestus mõjub depressiivselt: massiivsed betoonhooned, ühevärvilised, üheilmelised. Teel kõnetatakse mind paaril korral saksa keeles. Tundub, et mu assimileerumine on teoks saanud juba napi kahe nädala jooksul.
 |
| Rõõmuala korterelanikest rohenäppudele ehk Kieli pisikesed aialapid |
 |
| Pisike kirbuturg |
 |
| Tee süngesse metsa (metsas oli pildistamiseks liiga pime) |
 |
| Kivikoloss |
Kommentaarid
Postita kommentaar